Järgnev kirjatükk on mul peas küpsenud juba umbes kuu, täpsemalt hetkest, mil Scandium tuli välja pressiteatega 50-aastase tamme päästmisest nende arendusobjektil. Pealiskaudsel lugemisel toreda keskkonnateadliku tegevuse mulje jättev uudisnupp hakkas peas oma elu elama ja segadus aina süvenes
Skeptik minus ütleb, et tegu on rohepesuga:
- 50 aastase tamme ümberistutamine pressiteates kuvatud viisil on juuri äärmiselt kahjustav ja tõenäoliselt jääb päästetav puu pikalt virelema, kui mõni torm teda juhuslikult enne ümber ei lükka. Vaata korraks seda fotot. Tamm kasvatab endale väga võimsa juurestiku, selle suurust võid võrrelda võra mahuga. See väike mätas, millega päästetav puu välja kaevati, nojah. Võibolla leiti eelnevalt mõni dendroloog kinnitama, et see on jätkusuutlik operatsioon. Igal juhul vajab puu pikalt toestamist ja oma autot selle läheduses igaks juhuks ei pargiks.
- Istutamiseks vajalik rasketehnika sõitis kohale 2000 km kauguselt Saksamaalt, ehk siis põletati vähemalt 800l diislit, rääkimata muust kuluvast tehnikast. Pressiteates on põgusalt märgitud, et tagasiteel ootab masinat töö mujal Balti riikides, kas ja kui palju seda on, täpsemalt ei mainita. See pikk sõit paistis kirjatükis piisavalt jabur ettevõtmine ühe puu päästmiseks, et need “teised tööd” ka ära märkida? Mis on selle päästmisprojekti CO2 jalajälg?
- Projekti kulu 8000€. Kas see on efektiivseim kulutus kvaliteetse keskkonna loomiseks? Kirjatükis öeldakse ka muu hulgas, et sellega pääses linnale keskkonnatasu maksmisest.
PR projektina on üritus ilmselt õnnestunud
- Scandium saab väita, et on roheteadlikud ja on selle tõestuseks kulutanud hulga energiat ja 8000€ ühe puu päästmiseks.
- Kajastus meedias positiivse kuvandiga.
- Ostja saab öko tunde, müügimaterjalides saab mainida, et krundil on põline tamm.
Puid võib raiuda. Kui tegemist ei ole hiie või mõne muu kultuurilise sümboliga, ei ole mingit objektiivset põhjust, miks ei võiks ühte raiutavat puud asendada piirkonnas näiteks 100 noorega. Eriti, kui ühe päästmine selliseks kujuneb. Subjektiivselt on arusaadav, et tamme sümboolsus, suursugusus ja pikaealisus muudab ta meie jaoks erilisemaks kui näiteks kartul, mida ilma igasuguse kisata sügisel maast nopitakse. Tõenäoliselt on arendaja väga objektiivselt kaalunud subjektiivseid argumente ja jõudnud järeldusele, et raha on odavam kulu kui “tammehävitaja” negatiivne kuvand.
Viimane aeg arendajatele indulgentse müüma hakata. Uhke kuldraamiga sertifikaat, mis kinnitaks eelnevat istutustegevust saagimispatu andestamiseks. Või oot, äkki on meil midagi sarnast juba keskkonnatasude näol olemas?
Kuna see on ikkagi finantsblogi, siis lõpetuseks üks mõtteharjutus:
sul on 8000 € keskonna parandamiseks ja soovid seda teha võimalikult süsinikuneutraalselt (proovi tegelikult süsinikunegatiivselt), siis mitu tamme saaks selle rahaga istutatud? Lähteandmeteks võta istiku hinnaks 15€ ja hulga kooliõpilasi, kes “loodustarkuse päeva” raames selle õhinaga ära teevad. Lisakuluks arvesta 50 lapse toitlustus ja Turovski “tamm on orava toidulaud” loengut pidama. 20% tammedest saab noorte õhinapõhise istutustegevuse tõttu hukka, samas toimub kogu tegevus sinu maatükil, kuhu 20a. pärast hea “Põlistammiku” elurajoon arendada.
Rahalood 