Ei, kõige keerulisem ei ole valida, kuhu investeerida.
Infot võimaluste kohta on piisavalt ja sobiliku riskiprofiiliga toote leiab iga funktsionaalse lugemisoskusega investor. Võib ka lihtsalt huupi asju kokku osta ja avastada, et tõusval turul kasvab peaaegu kõik (tsau ka sulle, Baltic Horizon).
Minu jaoks on kõige keerulisem otsus mitte müüa.
“Mitte müümise” puhul ei räägi ma turgude ajastamisest ja aktsiapaki turgu lükkamisest selle hinna tipus. See ei ole jätkusuutlik strateegia, analüüse selle tegevuse ebaedukuse kohta leiad küllalt. Need 200 inimest, kes Finantsvabaduse grupis just selle oskuse puudumise börsil toimetamise suurimaks probleemiks arvasid, lugege neid kirjatükke.
Mitte müümise all mõtlen ma kõigi nende alternatiivide peale, mida aastatega kogutud portfelliga võiksin hoopis teha.
Näiteks maja. Likvideerides portfelli, müües praeguse korteri ja võttes juurde Eesti keskmise eluasemelaenu (~ 100k €), ootaks meie pere maja Viimsis või terve mõis Raplamaal. Selle väikese mõttemänguga käin ma umbes kord nädalas KV portaalis objekte läbi kerimas. Window-shopping või nii.
Auto oleks kindlasti järgmine valik. Imetlesin suvisel kokkutulekul külaliste uhket liisinguautode rivi, selle lõpus minu 10+ a. vanust väikest rendiautot ja tabasin end mõttelt, et miks ma seda kõike teen. Või täpsemalt, ei tee. Võiksin ju osta (osta, mitte liisida) üpris suvalise keskklassi pereauto ja pool portfellist jääks alles. Või äkki hoopis üks edev Porsche? Selle asemel sõidan ringi rendiautodega, mille ambitsioonid vastassugupoole tähelepanu püüda on üpris olematud (samas, ülikõrge WAF). Noh, õnneks näevad keskealised mehed Porschedes ka välja üpris naeruväärsed.
Elu on üks suur vahukommitest, kuna ma selle ükskord sooritan?
Rahalood 