Seekord vähem rahast ja rohkem sellest, mis tulevikus mulle rohkem raha tooma hakkab. Alustuseks ikka kohtustuslikud numbrid, ma hoian ennast sellega püüdlikult tagasi, põhjustest juba postituse teises pooles.
Portfelli koguväärtus flirdib endiselt €100k joonel ja graafik liigub rohkem horisontaalis, sõltuvalt turgude kõikumisest natuke üleval või natuke allpool. Septembris lisandus passiivselt €510, suurema tulu tõid SPYD ja Estateguru. Ühtegi ostu ei teinud. Raporti lõpp.
Käisin konverentsil esinemas
Septembris esinesin konverentsil, kevadel oli põgusalt sellest ka juttu. Kogemus oli võimas ja õpetlik, minu jaoks tõenäoliselt kõige põnevam (ja kahtlemata ka keerukam) osa oli jälgida konverentsile eelneval perioodil iseennast – kuidas ma reageerin kasvavale pingele, mis toimis selle ohjamiseks ja mis mitte.
Muuseas, avalik esinemine on hirmutav. Väidetavalt on see kartus levinud rohkem kui näiteks hirm surma ees. Seega, matustel osalejale tundub vähem hirmus olla kirstus, kui kirstu kõrval kõnet pidamas.
Taustast võibolla veel niipalju, et tegu erialase kogunemisega ja minu päralt oli üks 30min moodul. Kuigi oma töös juhin gruppe igapäevaselt, siis 100+ inimese ees olemine oli mulle esmakordne kogemus.
6 kuud enne esinemist sai antud nõusolek osalemiseks ja kutse saatjale edastatud esmane tööpealkiri koos lisainfoga, kellele ma räägin, mis probleemi lahendan, mis on põhisõnum. Kokkulepete sõlmimise järel sai teema enda jaoks riiulisse tõstetud mõttega, et tegelen hiljem. Olin endaga rahul, teen õiget asja!
3 kuud enne esinemist hakkas tekkima esmane ärevus ja pingelised hetked, mängisin mõttega korraldajale oma esinemise tühistamine välja vabandada covidi hirmus. Miks k**di pärast mul seda vaja oli? Nõme lubadus, raiskab lihtsalt mu aega ja energiat. Jõudsin vist kahele lähikondlasele vihjata, et kavatsen osalemise tühistada. Selleni ma siiski ei jõudnud, mõte sügisel näiteks avariis jalg murda ei tundunud samas üldse nii paha mõte. Korralik konflikt iseendaga ja kogu selle teemaga. Samal ajal olin mõttes esinemist põrgatanud ja hakkas kujunema idee, millest rääkida võiks.
1 kuu enne esinemist hakkasin sisu kallal tööle. Panin paberile võtmesõnumid, planeerisin nende ümber toetavad lood ja näited. Teemadele mõtlemine tekitas ärevust ja parim viis enda rahustamiseks oli harjutamine. Esinesin stopperi ja slaididega tühjale toale, mõõtsin ajakulu ja timmisin tempot. Tõenäoliselt esitasin paarkümmend korda kogu oma ettekannet, ka kõige väiksemad spontaansed fraasid või naljad olid põhjalikult läbi harjutatud ja viimistletud.
1 nädal enne esinemist ma enam korralikult magada ei saanud. Uni olid rahutu, keskendumine tööle keeruline. Ärevuse tase oli stabiilselt kõrge, ajutise leevendusena toimis sport, seks ja esinemise harjutamine. Neid kulus palju. Unustasin ettekande osasid, harjutamisel ajasin sõnu sassi.
Esinemise päeva hommikuks olin ma korralik närvipundar. Ebamugava ärevuse tase oli nii kõrge, et ainus leevendus oli teha trenni. Ühinesin saalis olijatega tund enne oma ettekannet ja püüdsin näida normaalne. Pulss püsis stabiilselt 130 löögi kandis hommikust alates (kell salvestas päeva) ja oma esinemise eel olin spordikella arvates vist maratoni juba teist korda läbimas.
Lavale astudes toimus huvitav muutus. Järsku oli mul meeles iga väiksemgi detail oma ettekandest ja kui esimeste lausetega kuulajatega kontakti otsisin, läks kõik autopiloodile. Esitlus, tempo, liikumine, kontakt kuulajaga – kõik tuli automaatselt ja näiliselt loomulikult. Nautisin laval olemist, see on see viimased 100m maratonist, mille pärast kogu jama ette võetakse.
Peale esinemist olin omadega täiesti läbi. Emotsionaalselt ja füüsiliselt tühjaks pigistatud, võitlesin unega ja lubasin endale, et võtan vastu iga suurema esinemise, mis mulle tulevikus pakutakse. Eufooria.
Kõige suurem õppetund oli kindlasti ärevusega toimetulek. Seda mitte esinemise ajal, vaid nädalaid enne tähtsat päeva. Kas sellest kõigest mingit kasu ka oli? Rahalises mõttes kindlasti mitte, esinemistasu ei saanud ja midagi müüma ma ka ei läinud. Samas kontaktid ja valdkonna kõneisiku roll on hindamatu sotsiaalne kapital.
Kohtumine lugejaga
Teine põnev kohtumine oli lugejaga, seda küll ebavõrdsetel positsioonidel, sest tema ei teadnud, kes mina olen. Rongis kodulinna sõites märkasin, et pinginaaber loeb rahajutud.ee portaali ja tegin juttu investeerimisest. Tuli välja, et tegu on usina lugejaga, kes oskas nimetada mitmeid finantsblogijaid, kaasa arvatud mind (süda hüppas rõõmust!).
Olin just oma tegelikku identiteeti paljastamas kui kriitikana mainiti ära, et paljusid jälgi nagu värvi kuivamist. Kuust-kuusse lisanduvad eurod Mintosest ja vaikne investeerimiskonto tiksumine ei ole just eriti inspireeriv tulevärk. Ja mis värk on nende nimedega… raha-see ja raha-too, kus on originaalsus?
See, et mina olen rahalood, ei tundunudki enam oluline, arutasime Ignitise IPO’t ja ühisrahastust laiemalt, ta oli inspireeriv vestluspartner.
Rahalood 