Toitusin kuu aega prügikastidest leiduvast

Tee finantsvabaduseni on konarlik ja takistusi täis. Äkilisema loomuga tegijad üritavad ämmale seeni sööta ja pärandvarast priielu nautida, tagasihodlikumad loodavad pensionisamba kaitsva varju peale. Oma viimaste kuude toimetamistega olen selle skaala radikaalsema otsa poole kaldu, nimelt on julgelt 80% meie toidulauast tulnud prügikastidest.

Kallis, me võiks midagi uut proovida…

See hetk iga mehe elus, kui kallis teine pool kergelt häbeliku pilguga eelmainitud lausega alustab… Sõnumi sisu ei olnud (seekord) küll mitte “Viiekümne halli varjundi” uusversioon meie kodus vaid sõbrannalt saadud muljed dumpster diving‘ust. Maakeeli siis prügikastidesse sukeldumisest (ja sealt toidu otsimisest). Et äkki me prooviks ka?

Targad mehed ei hakka oma naise soovidega vaidlema ja kui midagi muud siit tulemas ei ole, siis vanaduses üks naljakas seik meenutamiseks ikka, seega teeme ära!

Öö varjus prügikolliks

Valisime kõige tumedamad ja anonüümsemad riided , arutasime pikalt suusamaskiga näo varjamise vajalikkusest (noh, et äkki kohtame prügikastis mõnda tuttavat või nii) ja läksime öö varjus, ärevus hinges, objekte kaardistama.

Paari tunni pärast olime pettunult tagasi. Jutud rikkalikust toiduvalikust ja kaubanduses kõlbliku kraami äraviskamisest tundusid ülepingutatud linnalegendina, enamus kaste olid tühjad.

Päev hiljem andsime prügile ühe võimaluse veel ja õhtul kastide vahet seigeldes tabas meid reaalsuse karm rusikas – olime eelmine kord sattunud täpselt prügiveo päevale. Seekord avanev pilt võttis mind lihtsalt tummaks ja mu kallis kaasa, kelle jaoks toidu raiskamine on tabu, hoidis vapralt pisaraid tagasi. Ladusime kaasa võetud kotid kuhjaga kraami täis ja kodus avanes järgnev pilt:

Pildil peidetud poeketi omatoode

See, mida kaubanduses ära visatakse, oli minu jaoks hämming. Vaatasin neid koguseid toitu ja peas ketrasid toidupanga numbrid nälgivatest peredest. Midagi on kuskil väga-väga valesti, sest prügikastist ei vaadanud vastu mitte praht vaid täiesti söögikõlblikud puu- ja juurviljad, kõik ilusasti eraldi kilekottidesse pakendatud (tõenäoliselt kaalutakse enne äraviskamist?).

Käisime shoppamas. Pildil peidetud poeketi omatoode

Peale seda käiku on toimunud põhimõtteline muudatus selles, mida me sööme ja kuidas toit meie lauale jõuab. Söödav on muutunud uskumatult mitmekesiseks, käime regulaarselt 3 kaupluse jäätmekastide sisuga tutvumas (esindatud on kõik suuremad poeketid) ja sobivat kaasa võtmas. Troopilised viljad ja kõikvõimalikud juurikad täidavad meie külmiku sõna otseses mõttes ääreni, rikkalikud puuviljasmuutid on kogu pere lemmikud.

Kadunud on ka esimesel korral vallanud võltspiinlikus tegevuse pärast, lähimad sõbrad aitavad teinekord saaki tarbida (no mida sa muidu ikka oskad teha 20kg küpsete banaanidega…) ja juba uuriti, et kuna esimesele “prügikastiõhtusöögile” kutsutakse.

Facebookist leiad küllalt kommuune, mis parimate kohtade kohta infot ja toiduülejääke jagavad, lisaks on mõned Tallinna objektid ilusasti märgitud ka dumpstermap.org kaardil.

EDIT: Hilisemas kokkuvõttes võib öelda, et suurem asi säästuprojekt see ei ole, küll aga meie väike viis võidelda tarbimiskultuuri ja raiskamise vastu.

Paha lugu on selles, et:

  • selline tegevus võtab palju aega ja sügisel tööde-koolide kõrval tõenäoliselt ei jõua
  • prügikastidest toidu kaasavõtmise seaduslikkus on suure küsimärgiga. (eetilist küsimärki mul siin küll ei ole…)
  • mitte kõigi jaoks ei ole see tegevus mõistetav, st. avalikult kõva häälega sellest veel ei räägiks
Advertisements

9 thoughts on “Toitusin kuu aega prügikastidest leiduvast

    1. Kunagi sai artiklist loetud, et suuremad ketid on oma töötajatel aeguva kraami kaasaviimise ära keelanud – olevat tekkinud tihtipeale huvide konflikt töötajatel. Ilmselt oleks saanud selle lahendada paremini kui lihtsalt ära keelates aga see selleks.

      See pilt mis siin postituses avanes aed ja puuviljade valikust oli ikka väga üllatav. Võtab mõtlema küll, arvestades et minu kuu kuludes on toit napilt 2. kohal pärast korterilaenu makset.

      Meeldib

    1. Jah, tegime seda ja ülitäpselt st. kaalusime kogu “kauba” ja pidasime hinnaarvestust keskmise poehinna järgi. Palju oli muidugi kraam, mida ise poleks (sellises koguses vähemalt) kunagi ostnud – kilode kapa viinamarja, ananassi ja mangot näiteks. Säästuprojekt mitte niiväga, küll aga väike võitlus tarbimiskultuuri ja raiskamisega.

      Liked by 1 person

  1. Kapitalismi julm nägu. Miks aeguvat kaupa inimväärselt tasuta ei jagata? Sest see vähendaks kaupluse kasumit, klient jätaks banaanid ju poest ostmata.
    Väidetavalt on ära põletatud ka hulk vilja lihtsalt seetõttu, et turul vilja hind ei langeks…

    Meeldib

  2. Väga huvitav, olin seni ainult välismaalastelt sõpradelt selle kohta kuulnud. Korraliku toidu äraviskamine on uskumatu, miks seda ei võiks saada annetada?😢 Aga eriti torkas silma see nälgivate perede fakt… buumiva majanduse ajal. Miskit on väga valesti. Kurb😢

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s