Olen viimastel paaril aastal kõvasti kasvanud. Mingi sisemine sund õppida, vahetada eriala, proovida uusi asju ja saada paremaks selles, mida juba teen või selles, kes olen. Siia hulka käib nii erialane areng kui kasv isiksusena. Ma ei hakka rääkima, et ma olen nüüd parem versioon varasemast minust, see oleks vale. Pigem on kasvanud teadlikkus oma motiividest, käitumisest ja võime enda tegusid “neutraalse kõrvalvaatajana” analüüsida.
Kui mõni minu kolmest lugejast on tuttav Johari aknaga, siis mõistate ka tõenäoliselt, mida tähendab enda pimeda ja tundmatu ala avamine ning selle teadmisega hakkama saamine. Teraapia on võimas töövahend ka pealtnäha “tervele” inimesele, mitte ainult AA grupi liikmetele.
Tegelikult tahtsin ma panna kirja paar mõtet rahalaiskusest, mida olen viimasel ajal enda puhul märganud. Laisk olen ma olnud kogu aeg ja selle tuvastamiseks ei ole vaja spetsialisti abi – karjub kaugelt näkku. Minu laiskusel on õnneks ka teine pool – soov olla võimalikult efektiivne, et saaksin ülejäänud aja olla mõnuga laisk. Aga mida see rahalaiskus praktikas tähendab?
Oktoober 2018 oli finantsiliselt üks edukamaid – esitasin arveid pea 14.000€+km eest ja kuna ma müün eranditult oma oskusteavet (st. kulumaterjaliks on minu aeg), sain peale kulude lahutamist maksueelseks teenistuseks ~12.000€. Vau! Ma ei hakka tegema nägugi, et see on minu igapäev, tõenäoliselt näen ma sarnast hetke kord-kaks aasta jooksul. Hea pingutusega suudaks ma eelmainitut korrata 5-6 korda aastas ja sinna vahele tagasihoidlikumad “taastumiskuud”. Tehniliselt oleks see teostatav – püsiklientidega turg minu teenusele on olemas, töötunnid jäid mõistuse piiresse (koos transpordiga oli ajakulu ca. 200 tundi/kuus ja töö on 100% nauditav hobi).
Pooled minu lugejad (st. 1,5 ) kalkuleerivad mõttes juba, kuidas paari aastaga võib sellise tempo tulemusena kasvatada mõnusa investeeringuportfelli. Miks ma seda siis ei tee?
Mängu tuleb minu rahalaiskus ja mugavus – enam kui piisav sissetulek ja rahaline ülejääk oktoobris (selle muide lükkasin Estategurusse, see siin on ju ikka rahablogi!) on minu novembri muutnud vastupidiseks – väiksemaid töid vastu võtta ei soovi ja pigem ootan diivanil laiseldes paari kuu pärast algavat järgmist rahasprinti, mitte ei sögi stabiilselt väiksemate töödega helge (finants)tuleviku poole.
Kas see on nüüd halb või hea, sellele pean veel mõtlema.
Sinu,
Rahalood laisk
Rahalood 
Hakkasin juba kirjutama kommentaari, et pigista ikka kõigest maksimum välja, aga siis jäin mõttesse. Olen sinuga nõus, see maksimumi tagaajamine on jube väsitav. Müün sinuga samamoodi oma oskusteavet ning oleme üsna sarnases keskkonnas. Mul on perioode, kus jaksan ja tahan maksimumi kiskuda elust välja ning siis jällegi taban ennast mõttelt, et kui peaksin homme ära surema, siis mis sellest kõigest kasu oli. Oleksin võinud selle aja hoopis perega veeta ning elu nautida.
MeeldibLiked by 1 person