Säästmine on popp teema, erinevaid ajakirjanduslikke eksperimente ja blogijaid hüppab ikka-jälle nähtavale, mõni asjalikum, mõni vähem. ERR’is märkasin ühte ja silma jäi artikli viimane lause, nagu täpp i peal:
Kõrvale pandud paarituhande euro eest on Hundi pere planeerinud oktoobriks omale 11-päevase soojamaa reisi Küprosele.
Oleme tegus, säästlik pere, et selle hea harjumuse tulemus kahe nädalaga tuulde lasta soojamaa reisiga? Nagu kaalujälgija, kes peale aastast dieeti lubab detsembris rihma vabaks ja kilod tagasi?
Ükskõik, mis harjumust juurutades tuleb sellest teha oma elu loomulik osa, mitte hambad ristis pingutust nulliva “preemia” poole rühkimine. Mis selle mõte kokkuvõttes on ja kumb on rahuldustpakkuvam elu – kas väikesed regulaarsed preemiad või peaauhind maratoni lõpus?
Ok, vähemalt pooled lugejad arvavad, et peabki mõtlema suurelt ja pikaajalised eesmärgid on paremad – sellega ma ei vaidle. Küll aga vaidlen vastu sellele null-mängule, kus aastase säästutöö tulemuseks on heaoluühiskonna tarbimise musternäide – soojamaareis.*
Premeerige ennast, loomulikult. Aga preemia suurusjärk peaks olema murdosa säästust, mitte kogu sääst.
(*) kirjutab inimene, kes reisimisest ei pea suurt lugu.
Rahalood 