Nüüd võin öelda, et mööda on saanud esimene aasta, kus liiklesin rattaga 12 kuud ja iga ilmaga.
Kõigepealt südamelt ära see pilt siin postituse alguses – sellel on valesti kõik, mida ühelt praktiliselt linnarattalt ootama peaks. Jaanuaris-veebruaris liigeldes kohtasin eranditult rattureid, kelle liikumisvahendid olid hämmastavalt sarnaste praktiliste omadustega, nimelt:
Välimus. Hea linnaratas on võimalikult “meh” välimusega. Natuke roostes, natuke kriibitud, macgyveri teibiga lapitud ja ebamäärase silmapaistmatu pruuni raamivärviga. Kõik ikka selleks, et võiksid oma truu abilise lukustada bussijaama rattahoidjasse ja 2 päeva hiljem kodulinna saabudes ta eest ootamas leida.
Rataste linn Amsterdam. Harva oli kohata mõnd kaherattalist, mis nägi välja noorem kui 20a. või kallim kui 100€. Sümpaatsed väärtushinnangud!
Porilaudade vajadus saab Sulle väga kiiresti selgeks esimese vihmase ilmaga.
Hambaarsti ooteruumist pätsu pandud ühekordne kilesuss on hea tõmmata sadulale parkimiseks, et vihma korral ei peaks sõitu jätkama märja istumisega. Hipsteritele müüakse ka spetsiaalseid sadulakatteid.
Laiad maastikurehvid linnarattal kõlab nagu “linnamaastur”, sul ei lähe neid vaja ja kitsaste rehvidega liigub ratas märgatavalt kegemini, vahe on hämmastav. Laiad rehvid tulevad abiks talvel, kinnitrambitud lumistel kõnniteedel kippus peenike rehv lumest läbi vajuma ja ebameeldivaid jõnkse põhjustana. Eriti hoolikatel on rattale talve- ja suverehvid, mina oma jonnakuses sõitsin kogu talve kitsa rehviga.
Talvel hakkab kett ja ülekanded teede soolatamise tõttu kiiresti roostetama. Abiks on usinalt ketiõli kasutada (või probleemi ignoreerida).
Heal linnarattal on pakiraam ja sellele omakorda monteeritud kõige suurem rattakorv, mida kaubandusvõrgust leida õnnestub.
Jah, rattakorv tõmbab su macho-punkte kõvasti alla aga kui sa nende pärast päriselt ka muretseksid, sõidaksid ringi landcruiseriga, mitte rattaga.
Eriti leidlikud (taas)kasutavad kõikvõimalikke alternatiivseid korve, plastikust kaubaaluseid ja kaste, inimeste leidlikus on piiritu. Käi poes, vea lemmiklooma arsti juurde (meie oma naudib täiega rattakorvis sõitu) või transpordi töö- ja koolitarbeid.
Korviga kaasa üks oluline lisa, maksab küll paar eurot aga Sa tänad mind soovituse eest esimesel korral kui midagi suuremat korvi üritad mahutada. Kummist konksudega koormakinnitus, keera ümber sadulaposti ja järgmine kord poes käies saad toidukraami turvaliselt rattakorvi fikseerida. Ma olen selle abil jaburalt suuri asju rattaga ära vedanud.
Pimedatel vihmastel sügisilmadel tahad Sa olla autojuhtidele maksimaalselt nähtav. Tuled on elementaarne, mõni edumeelsem kannab ka helkurvesti. Mina olen laisk ja helkurvesti asemel olen tuuninud oma kaherattalist ohtra helkurteibiga. Liiklusohutuses ei ole tagasihoidlikkus voorus.
Rattakell (kohustuslik muide) on kõnniteedel sõites asendamatu abimees, lisaks ka elementaarne viisakus jalakäiaid eemalt hoiatada lähenevast jalgratturist.
Elu autota on täiesti võimalik.
Rahalood 