9 kuud ootamist …

… ja käes ta ongi.

Ei, siit ei tule titeuudised. 9 kuud tagasi sa idanema pandud seeme autovabaks eluks ja nüüd on hea vaadata, mis vahepeal juhtunud on. Kõik kulud alates veebruarist sendi täpsusega olemas ja siin nad on:

Transpordikulud veb-okt. 2018 (a.k.a. autovaba aeg):

  • Rendiauto 412€
  • Rendiauto kütus 422€
  • Buss, takso, rong 397€

kokku 1231€, ehk umbes 140€ / kuus. Aasta lõpuks oleme perega kulutanud transpordile jämedalt 1500€, varasematel autoga aastatel oli see number 4000-5000€ / aastas.

Ükski sõit ei ole tegemata jäänud, kuskil ei ole käimata jäänud, pigem on takso ja rendiauto mugavamadki, kui oma auto eest hoolitsemine ja roolis liiklusega võitlemine*.

Mida järeldada? Kui Sa praegu sõidad autoga kaugemalt tööle põhjusel, et töökoha lähedal elamine (ja sealt jala/rattaga tööl käimine) on kinnisvarahindade tõttu keeruline, tee arvutus uuesti läbi 5-10 aasta perspektiiviga ja tulemus võib olla hoopis midagi muud**.

Mida olen sellest õppinud? Isiklik auto on möödapääsmatu maaelu nautimiseks, linnas pigem kulukas luksus, mille tarbimisest saadav nauding ei õigusta sinna tehtud kulutust. Tõenäoliselt ei saa meil tuleva 5 aasta jooksul olema isiklikku autot***.

* autonduse nautleja pole ma kunagi olnud.
** Lisa arvutusse ka oma ajakulu sõidule ja meeldiv hommikune jalutuskäik, mis sul autoroolis saamata jääb.
*** Never say never, nagu öeldakse, praegu paistab küll nii.

 

Advertisements

Müüsin kuu oma elust

Olen viimase kuu olnud kadunud. Kõigi jaoks. Nagu varem kirjutasin, müüsin usinalt esinemisi ja viimased 4 nädalat olen müüdut realiseerinud. Põhimõtteliselt on mu tööpäevad näinud välja sellised, et ärkan kell 06, sõidan (bussiga õnneks) kuhugi Eesti teise otsa, esinen ja seejärel bussiga koju tagasi. Kodus ca 19 ehk siis 13 tunnised päevad, millest 2-5h veedan bussis magades.

Kirjutasin just tehtu eest arve, 7500+km. Kas seda on palju või vähe, ei oskagi enam mõelda. Kui võrrelda palgatööga, siis kindlasti palju, samas on sellises rütmis elu väga kurnav ja kõik muu jääb tahaplaanile – ka pere, sõbrad, tuttavad ja neid on võimatu rahaks ümber arvutada.

Olen põhimõtteliselt vahetanud ühe kuu oma elust raha vastu. Mis summa eest Sa selle vahetuse teeks?

kummalised säästumõtted

Säästmine on popp teema, erinevaid ajakirjanduslikke eksperimente ja blogijaid hüppab ikka-jälle nähtavale, mõni asjalikum, mõni vähem. ERR’is märkasin ühte ja silma jäi artikli viimane lause, nagu täpp i peal:

Kõrvale pandud paarituhande euro eest on Hundi pere planeerinud oktoobriks omale 11-päevase soojamaa reisi Küprosele.

Oleme tegus, säästlik pere, et selle hea harjumuse tulemus kahe nädalaga tuulde lasta soojamaa reisiga? Nagu kaalujälgija, kes peale aastast dieeti lubab detsembris rihma vabaks ja kilod tagasi?

Ükskõik, mis harjumust juurutades tuleb sellest teha oma elu loomulik osa, mitte hambad ristis pingutust nulliva “preemia” poole rühkimine.  Mis selle mõte kokkuvõttes on ja kumb on rahuldustpakkuvam elu – kas väikesed regulaarsed preemiad või peaauhind maratoni lõpus?

Ok, vähemalt pooled lugejad arvavad, et peabki mõtlema suurelt ja pikaajalised eesmärgid on paremad – sellega ma ei vaidle. Küll aga vaidlen vastu sellele null-mängule, kus aastase säästutöö tulemuseks on heaoluühiskonna tarbimise musternäide – soojamaareis.*

Premeerige ennast, loomulikult. Aga preemia suurusjärk peaks olema murdosa säästust, mitte kogu sääst.

(*) kirjutab inimene, kes reisimisest ei pea suurt lugu.

Väike vahekokkuvõte

Kokkuvõte, mis vahepeal toimunud on:

  1. Liigutan järjekindlalt vabanevat raha Estateguru’sse ja likvideerin teiste portaalide saldod. Crowdestates ilus 0, Bondoras 2360, Mintoses 2600. Aktsiaportfell 0.  Miks ma seda teen? Mitme portaali vahel sahmerdamine, uuenduste ja uute projektidega/laenudega kursis olemine ei paista mingist otsast passiivne investeerimine. Pigem annan raha välja hüpoteegiga laenudesse ja muretsen vähem selle pärast, mis toimumas on.
  2. Kirjutasin kunagi varem, et võiks rohkem rõhku panna esinemistele ja koolitamistele. Nüüd on see tõeks saamas, olen 2018 lõpuni teinud kokkulepped 32 esinemispäeva peale @ 400€/päev, tööga olen selle aastanumbri sees igal juhul kindlustatud. Ettevalmistustele kulub lisaks ca 10 tööpäeva, seega kokkuvõttes 2 kuud tööd. Eesmärk aasta lõpuks 10 tuhande jagu laenu enetähtaegselt tagasi maksta paistab reaalne.
  3. Kui aasta tagasi kirjutasin, et august on töistelt rahulik, siis see aasta on vastupidi – uusi põnevaid kliente ja projekte tuleb rohkem peale kui jõuaks ära teha. Ja kuna ma ei püsi väga pikalt (loe: üle ühe projekti) samas teemas, on kogu aeg vaja õppida-õppida-õppida. Uute asjade õppimine (loe: hirm rongist maha jääda) on vist üks mu baasvajadustest.

Lisaks paistab, et mingi suurem finantsblogide kolimine on toimunud ja readeris haigutab tühjus. Laisk, nagu ma olen, ei ole viitsinud neid ka uuendada.

Set it and forget it*

*seadista ja unusta

(see ei käinud teie kohta, mu kallid lugejad)

Viimased poolteist kuud on olnud üpris pöörased ajad – eksamid, kolimine uude koju ja ambitsioonikas suurklient ettevõtluses (millest vist kahjuks asja ei saa). Kõige selle kõrval olen täiesti tahaplaanile jätnud oma investeeringutega tegelemise ja tõttöelda ka selle blogi pidamise.

Finantsiliselt pole seis praegu kõige mugavam, korteri ostuks sai hakkama pandud peaaegu kogu “meelerahufond” ja koos sellega kadus ka meelerahu… või noh, meelerahu ei kadunud aga vajadus kibekähku 3-6 kuu kuu tagavara tagasi saada on suur.

Investeeringutega on asi lihtne. Estategurus 12.409€, Mintoses 7579.23€, Crowdestates 2300€ ja Bondoras 2 426€. Selle viimase peaksin küll vist suures osas nulli kirjutama, paras meelepete on seda numbrit välja hõigata. Aktsiatest olen eemal ja vaadates kogu seda tarbimispidu meie ümber, ei julge tagasi tulla praegu.

Olen korteri ostuks võetud laenu oma netoväärtuses miinusmärgiga sisse arvestanud, küll aga ei ole korteri väärtust plusspoolele kandnud, nii on minu varade summaks praegusel hetkel -27.335€ ja viimase kuuga olen olukorda parandanud ~800€ ringis. Sooviks on veel selle aasta sees ca 10.000€ jagu korterilaenu ennetähtaegselt tagasi maksta, õnnestumine sõltub suures määras sügisestest töödest. Praegu olengi seda meelt, et portfelli kasvatamise asemel tegelen kohustuste (laen korterti ostuks) likvideerimisega.

Mis viibki mind selle jutu poindini – seadista ja unusta. Täpselt nii on minu investeeringutega praegu läinud ja täpselt nii passiivne investeerimine välja peakski nägema. Logisin üle pooleteise kuu sisse Mintosesse, et kontrollida portfelli suurust, autoinvest oli ilusasti oma tööd teinud. Estategurus olen panused käinud tegemas käsitsi, mais lõppes hulk projekte kus ma olin esindatud – tuli nii intresse kui põhiosa, paigaldasin selle kahte uute projekti ja unustasin.  Crowdestates olen sees ühes 2a. laenus ja seal ei ole midagi kontrollimas käia.

Kogu selle “seadista ja unusta” mõtteviisiga on aga üks suur probleem. Kui ma oma numbreid regulaarselt ei kontrolli ja autoinvesti peenhäälesta, siis mida ma teile kirjutan, mu kallid lugejad?

Aga ega te numbreid vist siin jahtimas ei käigi?

Teie,
Rahalood