Estateguru must lammas: Tolli 7

Tolli 7 ärihoone Kuressaares on vist üks esimesi kohtutäiturile läinud projekte. 15.05.17 hakkasid esimesed probleemid pihta ja aasta hiljem, 18.05.18 arrestis kohtutäitur vara. Senised müügikatsed on ebaõnnestunud, järgnev oksjon alghinnaga 195.000€ on juba atraktiivsel hinnatasemel ja ehk leidub ka ostja. Vara, muuseas, on hindamisakti järgi hinnatud väärtusele 313.000€.

Osta või ise!

Advertisements

aga kuidas mu investeeringutel läinud on?*

* kuu kokkuvõtted pidid nüüd täiega out olema

Ega ma väga numbriinimene pole kunagi olnud, värvilisi graafikuid on palju põnevam jälgida, kas pole? Siin on minu viimased 2 aastat:

chart.png

Suve algul kinnisvara ostuks võetud laen tegi korraliku laastustöö ja vedas netoväärtuse tugevasse miinusesse. Võib argumenteerida, et kinnisvara oleks pidanud ka soetusväärtusega arvele võtma, sel juhul oleks graafik palju rõõsaroosam. Minu mõttekäik on praegu nii, et kuna korter sai elamiseks soetatud ja mitte rahavoogu genereerivaks, oleks selle arvestamine portfellis meelepete. Samamoodi ei kajasta ma siin graafikul oma pensionifondi, vallasvara ja muud rahasse ümberpandavat kraami.

Aga räägime ümmargustest numbritest:

  • Mintos 3600€
  • Estateguru 22.700€
  • Inv.konto 1100€
  • Bondora 2100€ (vaikselt tiksub tagasi)

Kokku investeeringuid umbes 29.000€ ja laenu umbes -51.000€, seega saldoks -21.000€

Viimase kuuga olen lisanud 5000€ Estategurusse ja just läks 1000€ Minosesse Credistar 12% Eesti tarbimislaenudesse. Minu suhe Mintosega on üpris sarnane Tauri kirjeldatule, olen seal sisenenud ja väljunud viimase 2 aasta jooksul korduvalt. Nüüd jälle sisenen.

 

 

Kuhu investeerida 1000€ ?

Olen Jaanuari keskpaigani talveune reziimil. Tööpäevi selle aasta sees võib üles lugeda ühe käe sõrmedel, põhjuseid leiate mu eelnevast postitusest. Eks ma üht-teist arendustegevust teen ka sinna vahele vaikselt, omas tempos ja mõnusa laiskusenoodiga. Nagu näiteks täna. Pere on laiali jooksnud koolidesse (perekondlik kiiks, kõik õpivad), sätin end kohviga mõnusalt kodutööle ja asjalik olemise asemel panen blogisse ühe mõtte kirja. Nimelt,

kuhu investeerida 1000€?

Vastuseid sellele on tõenäoliselt sama palju kui investoreid, võibolla mõnel isegi kaks head soovitust pakkuda. Enamlevinumad oleks:

  • maksa kulukad kohustused (laenud) tagasi
  • loo meelerahufond
  • osta raamatuid / kursuseid / tegele enesearenguga

Kuni mõne pikemani (näiteks copy-paste Facebookist Marko Oolo soovitusest):

Valmisolek praegu 2000€ investeerima, eeldab seda, et juba on kokku kogutud meelerahufond, mis on eeskujulikult 6-12 kuu sissetulek.

Varasemalt käis siin vastustest läbi, et iga kuu saad kõrvale panna 200-300€. Eeldades sellist üsna keskmist investeerimishuvilise säästumäära 20%, teeb see sissetulekuks 1500€.

See omakorda teeb meelerahufondiks vähemalt 1500*6 = 9000€. See summa võiks siis igaks-juhuks alati kontol olla.

Arvestades, et 300€ igakuisel säästmisel, kulub 9000€ kokku saamiseks 2,5 aastat, annab see mõnusa “runway”, kus saab ennast investeerimisega kurssi viia ning valmistuda ette investeerimiseks.

Need kõik on väga head soovitused, ratsionaalsed ja tõenäoliselt soovitaja omast kogemusest (või soovist, kuidas tagantjärgi tarkusena oleks võinud alustada).

Samas on nende soovitustega üks korduv häda – inimene on oma loomuselt emotsionaalne olend. Kuigi meile meeldib end pidada ratsionaalselt kaalutlevaks ja faktide põhjal otsuste tegijaks, kipume kalduma pigem teisele poolele, “kõhutunde” ja “nüüd-kohe-vaja” tunnete põhjal valijateks. Selle loomuomaduse allasurumise asemel võiks seda mõnuga, teadlikult ära kasutada oma eesmärkide saavutamiseks. Minu soovitus esimeseks investeeringuks oleks seega:

Eduelamus

Inimestega töötades olen igapäevaselt muudatuste ja arengueesmärkide keeristes. Teen neid ise, julgustan oma kliente neid tegema ja toetan kõrvalt toimuvat. Võin üpris kindlalt väita, et esimesest kogemusest (muljest) sõltub väga palju, kas inimene soovib antud muudatusega oma elus edasi minna või loobub mugavuse (mitte-muutuse) kasuks.

Selles valguses ei paku soovitus “oota-kaalu-õpi” või “kogu veel aasta meelerahuks” mingit eduelamust ja küsija saab soovitud mõnulaksu kiiremini kätte uuest 4K UHD televiisorist kui pikast investeerimisteekonnast.

Või näide teisest valdkonnast, läksin aastaid tagasi kitarri õppima. Õpetaja, väga kogenud ekspert, alustas süstemaatiliselt – helistikud, noodist lugemine, tehnilised harjutused, soojendused, etüüdid ja paks kaustik Bachi. Aga mina oleks tahtnud lihtsalt sõpradega õlle kõrvale jämmida (ja võibolla sealt edasi areneda, võibolla). Keskmisest vaprama õpilasena loobusin peale 3 aastat etüüde, õllepruulijat endiselt kitarril saata ei osanud.

Mida siis soovitada?

Esimene tuhat eurot on kooliraha. Enamasti räägitakse sellest võtmes, et kool on valus kogemust st. “kooliraha” on see, mille Sa kaotad ja teed selle põhjal omad järeldused (loodetavasti mitte valed).

Kas kool ei peaks hoopis motiveeriv olema? Kuidas oleks, kui “kooliraha” motiveeriks veel rohkem investeerima, valdkonna kohta õppima ja oma aega panustama? Ja seda esimest raha ei kulutaks värske investor mitte õppimisele, vaid millelegi, mis vallandab soovi õppida?

Minu soovitus oleks midagi, mis:

  1. on üpris kergesti hoomatav
  2. toob kiiresti (igakuiselt!) tagasi pisut interssitulu
  3. võimaldab alustada väikese pingutusega (ka väikese finantspingutusega)

võite minuga vaielda, pakun positiise investeerimiskogemuse tekitamiseks välja*:

  • 50% Estategurus 10×50€ bullet tüüpi laenu, mille intressimaksed on iga kuu
  • 50% Mintoses 50×10€ madalama ettevõtlusriskiga laenukontoritesse

Intressinumbrist tähtsamaks peaks pidama hetkel valitud instrumentide madalat riski ja tihedaid intressimakseid – see, kas esimese 1000€ pealt saab teenistuseks 6 või 12% aastas, ei oma suures pildis tähendust, küll hiljem jõuab optimeerida. Pigem omab tähendust teadmine, et “ohoo see on tõesti võimalik” ja anda sellega värskele investorile uudishimu lugeda, õppida, areneda, suhelda.

Mis teie arvate?

*märkate kindlasti, et ma ei kasuta affiliate linke st. soovituste eest ei saa ma mingit kompensatsiooni.

Rahalaiskus

Olen viimastel paaril aastal kõvasti kasvanud. Mingi sisemine sund õppida, vahetada eriala, proovida uusi asju ja saada paremaks selles, mida juba teen või selles, kes olen. Siia hulka käib nii erialane areng kui kasv isiksusena. Ma ei hakka rääkima, et ma olen nüüd parem versioon varasemast minust, see oleks vale. Pigem on kasvanud teadlikkus oma motiividest, käitumisest ja  võime enda tegusid “neutraalse kõrvalvaatajana” analüüsida.

Kui mõni minu kolmest lugejast on tuttav Johari aknaga, siis mõistate ka tõenäoliselt, mida tähendab enda pimeda ja tundmatu ala avamine ning selle teadmisega hakkama saamine. Teraapia on võimas töövahend ka pealtnäha “tervele” inimesele, mitte ainult AA grupi liikmetele.

Tegelikult tahtsin ma panna kirja paar mõtet rahalaiskusest, mida olen viimasel ajal enda puhul märganud. Laisk olen ma olnud kogu aeg ja selle tuvastamiseks ei ole vaja spetsialisti abi – karjub kaugelt näkku. Minu laiskusel on õnneks ka teine pool – soov olla võimalikult efektiivne, et saaksin ülejäänud aja olla mõnuga laisk. Aga mida see rahalaiskus praktikas tähendab?

Oktoober 2018 oli finantsiliselt üks edukamaid – esitasin arveid pea 14.000€+km eest ja kuna ma müün eranditult oma oskusteavet (st. kulumaterjaliks on minu aeg), sain peale  kulude lahutamist maksueelseks teenistuseks ~12.000€.  Vau! Ma ei hakka tegema nägugi, et see on minu igapäev, tõenäoliselt näen ma sarnast hetke kord-kaks aasta jooksul. Hea pingutusega suudaks ma eelmainitut korrata 5-6 korda aastas ja sinna vahele tagasihoidlikumad “taastumiskuud”. Tehniliselt oleks see teostatav –  püsiklientidega turg minu teenusele on olemas, töötunnid jäid mõistuse piiresse (koos transpordiga oli ajakulu ca. 200 tundi/kuus ja töö on 100% nauditav hobi).

Pooled minu lugejad (st. 1,5 ) kalkuleerivad mõttes juba, kuidas paari aastaga võib sellise tempo tulemusena kasvatada mõnusa investeeringuportfelli. Miks ma seda siis ei tee?

Mängu tuleb minu rahalaiskus ja mugavus – enam kui piisav sissetulek ja rahaline ülejääk oktoobris (selle muide lükkasin Estategurusse, see siin on ju ikka rahablogi!) on minu novembri muutnud vastupidiseks – väiksemaid töid vastu võtta ei soovi ja pigem ootan diivanil laiseldes paari kuu pärast algavat järgmist rahasprinti, mitte ei sögi stabiilselt väiksemate töödega helge (finants)tuleviku poole.

Kas see on nüüd halb või hea, sellele pean veel mõtlema.

Sinu,
Rahalood laisk

9 kuud ootamist …

… ja käes ta ongi.

Ei, siit ei tule titeuudised. 9 kuud tagasi sa idanema pandud seeme autovabaks eluks ja nüüd on hea vaadata, mis vahepeal juhtunud on. Kõik kulud alates veebruarist sendi täpsusega olemas ja siin nad on:

Transpordikulud veb-okt. 2018 (a.k.a. autovaba aeg):

  • Rendiauto 412€
  • Rendiauto kütus 422€
  • Buss, takso, rong 397€

kokku 1231€, ehk umbes 140€ / kuus. Aasta lõpuks oleme perega kulutanud transpordile jämedalt 1500€, varasematel autoga aastatel oli see number 4000-5000€ / aastas.

Ükski sõit ei ole tegemata jäänud, kuskil ei ole käimata jäänud, pigem on takso ja rendiauto mugavamadki, kui oma auto eest hoolitsemine ja roolis liiklusega võitlemine*.

Mida järeldada? Kui Sa praegu sõidad autoga kaugemalt tööle põhjusel, et töökoha lähedal elamine (ja sealt jala/rattaga tööl käimine) on kinnisvarahindade tõttu keeruline, tee arvutus uuesti läbi 5-10 aasta perspektiiviga ja tulemus võib olla hoopis midagi muud**.

Mida olen sellest õppinud? Isiklik auto on möödapääsmatu maaelu nautimiseks, linnas pigem kulukas luksus, mille tarbimisest saadav nauding ei õigusta sinna tehtud kulutust. Tõenäoliselt ei saa meil tuleva 5 aasta jooksul olema isiklikku autot***.

* autonduse nautleja pole ma kunagi olnud.
** Lisa arvutusse ka oma ajakulu sõidule ja meeldiv hommikune jalutuskäik, mis sul autoroolis saamata jääb.
*** Never say never, nagu öeldakse, praegu paistab küll nii.

 

Müüsin kuu oma elust

Olen viimase kuu olnud kadunud. Kõigi jaoks. Nagu varem kirjutasin, müüsin usinalt esinemisi ja viimased 4 nädalat olen müüdut realiseerinud. Põhimõtteliselt on mu tööpäevad näinud välja sellised, et ärkan kell 06, sõidan (bussiga õnneks) kuhugi Eesti teise otsa, esinen ja seejärel bussiga koju tagasi. Kodus ca 19 ehk siis 13 tunnised päevad, millest 2-5h veedan bussis magades.

Kirjutasin just tehtu eest arve, 7500+km. Kas seda on palju või vähe, ei oskagi enam mõelda. Kui võrrelda palgatööga, siis kindlasti palju, samas on sellises rütmis elu väga kurnav ja kõik muu jääb tahaplaanile – ka pere, sõbrad, tuttavad ja neid on võimatu rahaks ümber arvutada.

Olen põhimõtteliselt vahetanud ühe kuu oma elust raha vastu. Mis summa eest Sa selle vahetuse teeks?

kummalised säästumõtted

Säästmine on popp teema, erinevaid ajakirjanduslikke eksperimente ja blogijaid hüppab ikka-jälle nähtavale, mõni asjalikum, mõni vähem. ERR’is märkasin ühte ja silma jäi artikli viimane lause, nagu täpp i peal:

Kõrvale pandud paarituhande euro eest on Hundi pere planeerinud oktoobriks omale 11-päevase soojamaa reisi Küprosele.

Oleme tegus, säästlik pere, et selle hea harjumuse tulemus kahe nädalaga tuulde lasta soojamaa reisiga? Nagu kaalujälgija, kes peale aastast dieeti lubab detsembris rihma vabaks ja kilod tagasi?

Ükskõik, mis harjumust juurutades tuleb sellest teha oma elu loomulik osa, mitte hambad ristis pingutust nulliva “preemia” poole rühkimine.  Mis selle mõte kokkuvõttes on ja kumb on rahuldustpakkuvam elu – kas väikesed regulaarsed preemiad või peaauhind maratoni lõpus?

Ok, vähemalt pooled lugejad arvavad, et peabki mõtlema suurelt ja pikaajalised eesmärgid on paremad – sellega ma ei vaidle. Küll aga vaidlen vastu sellele null-mängule, kus aastase säästutöö tulemuseks on heaoluühiskonna tarbimise musternäide – soojamaareis.*

Premeerige ennast, loomulikult. Aga preemia suurusjärk peaks olema murdosa säästust, mitte kogu sääst.

(*) kirjutab inimene, kes reisimisest ei pea suurt lugu.